Ettevõtlus on majandustegevus, mille eesmärk on kasumi teenimine. Selleks, et ettevõtlustegevus toimiks hästi ja tooks kasu, peab ettevõtjal olema hea äriidee ning julgus võtta risk. Luues ettevõtet ei tea kunagi, kas äri hakkab toimima nii, nagu oli esialgselt planeeritud või mitte. Läbikukkumise riskide vähendamiseks tuleb alustaval ettevõtjal läbi mõelda ja kaalutleda kõike aspekte ning lähtuvalt sellest oma äriideed arendada. Kui endal head äriideed pole, on võimalik kaaluda frantsiisi ärimudeli kasutamist. Seda mudelit kasutatakse paljudes majandussektorites, kuid enamlevinud on selle kasutamine toitlustussektoris.

Ettevõtluse eesmärk on kasumi teenimine. Läbi aegade on arendanud majandusteadlased ettevõtlusteooriaid, mis aitavad mõista, kuidas toimib ettevõtlus, kuidas maksimeerida tulusid ning millised omadused kirjeldavad edukat ettevõtjat. Joseph Schumpeter seostab ettevõtlust innovaatilisusega (Foss & Klein, 2005, p. 59). Tema nägemuse kohaselt on ettevõtja innovaator, kes loob uusi turuvõimalusi ning tuvastab uusi äriideid (Becker, et.al., 2012, p. 218). Ettevõtja innovatiivsuse tagavad uute toodete leiutamine, uute tootmisviiside avastamine (tehnoloogiad), uute turgude ja tarbijate leidmine, turuallikate leidmine ning majandusharu struktuuri muutmine (Foss & Klein, 2005, pp. 59-60). Ettevõtja eesmärk on organiseerida efektiivset ettevõtlust, seda osavalt juhtida ning täita turgu kõrgekvaliteetsete toodete või teenustega (Foss & Klein, 2005, pp. 59-60). Majandusteadlane Richard Cantillon käsitleb ettevõtjat inimesena, kes tasakaalustab nõudlust ja pakkumist, kannab riski ja tegutseb ebakindlates tingimustes. Frank Knight seostab ettevõtlust riski ja turu ebakindlusega. Tema teooria järgi peab ettevõtja kasumi teenimiseks algatama kasulikke muudatusi või uuendusi, kohanema muutustega majanduskeskkonnas ning eeldama ettevõtlusega seotud ebakindlust. (Bula, 2012, p. 82-86)

Eduka ettevõtte loomiseks peab alustav ettevõtja kaalutlema kõiki võimalusi, hindama turgu, konkurentsi ning toote või teenuse vajadust. Ettevõtte loomiseks on olemas mitmed võimalused ja vormid. Üks nendest on frantsiisi ost, mis võib tuua ettevõtjale kiiremini edu. See on tingitud asjaolust, et frantsiisi ostmise puhul saab ettevõte tegutseda juba tuntud kaubamärgi all, mis on turul levinud ja oma tarbijad leidnud. Kuna frantsiisi ostmisega kaasnevad ka litsentsitasud ja kohustused, peab ettevõtja kaalutlema kõiki võimalikke riske ning hindama oma ressursse.

Frantsiis on juriidiline ärikokkulepe, mille kohaselt annab frantsiisiandja frantsiisivõtjale teatud toodete või teenuste müügiõiguse kindlaksmääratud territooriumil ja teatud aja jooksul. See tähendab, et frantsiisivõtja võib saada õiguse kasutada frantsiisandja kaubamärki, tooteid ja teenuseid ning tema teadmisi ja kogemusi. Frantsiisivõtja maksab frantsiisiandjale lepingu alustamise tasu, saades vastu õiguse kasutada edukat ärimudelit. Samuti maksab frantsiisivõtja ka perioodilist kasutustasu (protsenti toodete või teenuste müügist). (Baresa, et.al., 2017, p. 282)
Frantsiisiärimudel hakkas praegusel kujul arenema Ameerika Ühendriikides 1950- 1960. aastatel. Sellel perioodil kasvas märgatavalt frantsiisiärimudelit kasutavate ettevõtjate hulk ning majandusharude hulk, kus sellist mudelit kasutati. Frantsiisi kasutati erinevate ärieesmärkide saavutamiseks. Tol ajal ei andnud frantsiisiandjad frantsiisivõtjatele piisavalt informatsiooni investeeringute ja poolte kohustuste kohta, mille tõttu frantsiisi ärimudel hästi ei toiminud. Kuna frantsiisi regulatsioonid seadustes puudusid, hakkasid mõned ettevõtjad seda pahatahtlikel eesmärkidel kasutama. 1960. aastate lõpus üritasid mõned riigid lahendada neid probleeme vastavaid seadusi luues, kuid need katsed ei andnud tulemust. Alles 1971. aastal jõustus Californias esimene seadus, mis reguleeris investeerimist
frantsiisi. (Selden, et.al., 2008, p. 29)

Võlaõigusseaduses defineeritakse frantsiisilepingu mõistet selliselt, et (Võlaõigusseadus, 2001): frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtjale) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandusvõi kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Miinimum tingimused, mida frantsiisileping peab sisaldama on järgmised (European Franchise Federation, 2016):
- poolte õigused ja kohustused;
- frantsiisivõtjale esitatavad kaubad ja/või teenused;
- frantsiisivõtja poolt frantsiisiandjale tehtavad väljamaksed;
- lepingu kestus;

- lepingu uuendamise alus;

- tingimused, mille alusel saab frantsiisivõtja müüa oma ettevõtte ja frantsiisi kasutamise õigusi üles anda;
- sätted frantsiisiandja kaubamärgi kasutamisest;
- frantsiisiandja õigus kohandada frantsiisisüsteemi uute või muudetud meetoditega;
- lepingu lõpetamise sätted.
Frantsiisileping on vastastikune kasulik suhe. See võimaldab frantsiisiandjal laieneda uutele turgudele, ilma et oleks vaja investeerida suurt osa omakapitalist olemasolevate rajatiste laiendamisele või uute ehitamisele. Samas annab frantsiisi
müümine frantsiisiandjatele ka kasvu ning oma äri laiendamise võimalusi. (Lewandowska, 2014, pp. 165-169).

Frantsiisiandja koos frantsiisivõtjatega moodustavad frantsiisivõrgustiku. Frantsiisivõrgustik kui organisatsioon aitab kaasa kaupade ja teenuste tootmisele, levitamisele, parandamisele ning majanduslikule ja tehnilisele arengule. Frantsiisiandja peamiseks ülesandeks on ühise huvi ergutamine ja säilitamine. (European Franchise Federation, 2016) Lisaks peab frantsiisiandja kontrollima frantsiisivõtjate tegevust ning frantsiisilepingus sätestatud nõuete täitmist. Juhul, kui üks frantsiisivõtja ei jälgi frantsiisiandja juhiseid, müüb tooteid või teenuseid, mis ei vasta nõuetele, võib ta kahjustada terve frantsiisivõrgustiku mainet. Selleks, et kaitsta frantsiisivõrgustiku mainet, sisaldavad frantsiisilepingud vastavaid sätteid. Reeglina sisaldavad frantsiisilepingud punkti, mille alusel võib frantsiisiandja katseaja järel, mis kestab üks-kaks aastat, muuta või tühistada kokkuleppe, kui frantsiisivõtja ei ole edukas (Vihalem, 1999, lk 103).

Kokkuvõtvalt on frantsiis juriidiline ärikokkulepe frantsiisiandja ja frantsiisivõtja vahel. Frantsiisileping sisaldab teavet poolte kohustustest ja õigustest, tasudest, territooriumist, lepingu kestvusest ja selle tühistamisest. Frantsiisivõtja on kohustatud maksma frantsiisiandjale lepingu alustamise tasu, perioodilisi kasutustasusid ning turundus- ja reklaamitasusid. Selle eest on tal õigus saada väljatöötatud ärimudel, frantsiisiandja abi äri arendamisel ning osa frantsiisiandja mainest. Frantsiis on eelkõige toodete ja teenuste levitamise viis, kuid seda saab vaadelda ka kui meetodit ettevõtte tegevuse laiendamiseks. Frantsiisi saab liigitada erinevatesse kategooriatesse vastavalt poolte kohustustele ja õigustele, frantsiisivõtja funktsioneerimisalale ning müügikohtade arvule.

FULL TEXT - https://yadi.sk/i/oZgb8-y4zgvb7g 

(Edasi töötati välja, seda täiendas statistika, kõik see on välise lingi kaudu)